Oracle kaasasutaja Larry Ellisoni.

kohta on käibel ütlus: Larry ja jumala vahel on vaid üks erinevus. Jumal ei pea end Larryks. Tegelikult polegi see lihtsalt ütlus. See on Mike Wilsoni raamatu pealkiri. Aga jutus on sügav mõte.

Minu  ja minu pikaaegse sõbranna  Barbe Nicole.  vahel on see erinevus, et Barbe Nicole ei pea mind oma sõbrannaks. Ta ei tea isegi minu olemasolust. Või õigemini ta ei saanudki minust teada enne oma surma, sest ta suri juba 1866. aastal. Võib olla teab ta täna sealt, kus ta nüüd on, minust. Ja võib olla ta siiski peab mind oma sõbraks. Tema, Grande Dame.  Naine, tänu kellele võib-olla üldse šampanjatööstus eksisteerib. Veuve Clicquot, kelle seltskonnas on möödunud minu teadliku elu tipphetked. Tegelikult ikka minu teadliku elu viimased 26 aastat. Mitte et mu elu oleks lõppenud, vaid teadliku elu viimased 26 aastat tänasest päevast tagasi vaadates. Elu kõrghetked taasiseseisvunud Eestis. Sest siis muutus šampanja  Eestis champagneks. Varasemas elus jõime sovetskoje šampanskojet. On küll võimalik, et võis olla toimunud mõni juhuslik kokkupuude ka ehtsa šampanjaga varem, kuid mälus puudub sellekohane emotsioon.

Niisiiis Barbe Nicole Ponsardin Veuve Clicquot, maailma esimene tunnustatud naisettevõtja, innovaator, turundaja. Grande Dame.

Olen ise naisettevõtjana alustanud üpriski ootamatult. Mäletan, kuidas Marju Lauristin ükskord ülikoolis meie musta laua taga (ikka seesama, mille taga olevat Tartu rahuleping alla kirjutatud) rääkis, et tegelikult peab ettevõtlus olema mitte kommunikatlik plaanimajandus, vaid midagi hoopis muud. Tema ei ole naine, kes üheski kontekstis oleks öelnud, et meie vaenlane on rahvusvaheline imperialism. Professor vihkas ja küllap ka vihkab ainult üht vaenlast: lollust. Akadeemik Mihhail Bronštein andis lisaainet mõtlemiseks. Teletöös pean oma mentoriks Rein Järlikut. Järlik ei öelnud ka laustsensuuri ajal kunagi, et sellest ei saa rääkida, tema ütles  ikka, et sellest peab oskama rääkida. Ka puutusin väga servapidi kokku Hagi Šeiniga, kui Hagi ja Rein tegid saadet “Mõtleme veel” (1987-1989), kus   Edgar Savisaar 1988.aastal (väga progressiivse poliitikuna, muide) käis välja Rahvarinde idee. Kuidas ta seda teha sai? “Mõtleme veel” oli otsesaade, mida NSVLis lubati üliharva ja žanris, kus öeldi  ja mõeldi, oli “Mõtleme veel” ilmselt pretsedenditu, olles otsesaade. Mina olin sel ajal telestaar, kelle täht veel kuigi erksalt ei säranud. Tegelikult sai minust enne ettevõtja, kui ma seda soovinudki oleksin. 1978. aastal peale ülikooli lõpetamist sain vabadiplomi. See tähendab, et mind ei tabanud tol ajal noortele vastumeelne, täna ehk soovitud olukord. Ma ei saanud koos diplomiga töökohta. Aga muidusööjaid NSVLiidus olla ei tohtinud. Tol ajal oli ENSV suures liidus väga progressiivne naiste tööhõive näitajate poolest. See oli midagi 90% ümber. Sõna “töötus” ei tuntud, kuigi mu meelest olid õndsa Brežnevi ajal paljud töökohad sisuliselt töötu viibimine tuulevaikses toas. Niisiis ülikool läbi, ajakirjaniku diplom taskus ja töökohta ei olnud.  Mitte et absoluutselt poleks töökohta olnud, aga hetkel Tartus töökohta ei olnud. Oli küll üks vaba koht, aga töövestlusel selgus, et tulevasel tööandjal on  puudujäägid  teadmistes inimeste paljunemise osas. Ta nimelt teatas, et kuigi mul on erialane diplom ja tuntud nimi, ei saa ta mind tööle võtta, kuna teate, naisajakirjanikud saavad ootamatult lapsi. Ma püüdsin talle küll rääkida, et isegi naisajakirjanikel kestab rasedus 9 kuud kui tööl väga piitsa ei anta.  Nii ma siis olin eakaaslaste meelest või sees, kuna ei pidanud kusagile kaugele töökohta vastu võtma ja tundus, et elu on mu ees valla. Ise olin väga tänulik ETV Tartu stuudio juhile Lembit Heinmaale, kes pakkus mulle vabakutselise kohta. Selles mõttes ei olnud ma tüüpiline eraettevõtja (tol ajal oli see seadusega keelatud toimetamise viis), et ma ei pidanud maksma kaameramehele ega helimehele ega autojuhile. Nemad olid ikka ETV palgal. Mina pidin looma saateid ja uudiseid, mida ETV oli nõus eetrisse laskma ja mille eest mulle ka maksma. Seega olin küll iseendale leiva laualetooja, kuid hoopis leebemas vormis kui eraettevõtlus kunagi oli või olema saab.

Aga kokkupuuted oma aja säravate mõtlejate ja ühiskonna ümberkujundajatega panid ennastki sügavamalt mõtlema. Mis oleks, kui… Kui olekski iseseisev Eesti ja turumajandus.  Mõistsin hästi, et kingsepp teeb endale töökoja, kondiiter kohviku. Aga mina? Kes peaks tahtma maksta telesaadete eest? Või üldse ajakirjaniku oskuste eest? Tundsin, et peaksin uue elu tarbeks omandama midagi hoopis praktilisemat. Tartu stuudios oli elutark ja eluterve huumoriga autojuht Eedi. Tema ütles ikka.” Andke mulle veoauto ja minust saab miljonär”.  Õnneks minust veoautojuhti ei saanud.

Siiani pole jutus ikka veel tilkagi šampanjat. Ja Barbe Nicolest ei tea ma ka ikka veel midagi. Kindlasti ei olnud mina esimene naisettevõtja taasiseseisvunud Eestis.

Aga kulus mõni hetk ja üks esimesi suhtekorraldusbüroosid sai loodud. Hiljem küll läksid meie teed kaaskompanjonidega lahku ja turule tuli juba täiesti minu kommunikatsioonibüroo Past ja Partnerid. Selle firma õnnistasime firma sünnitunnistust vormistada aidanud juristiga sisse Veuve Clicquot Ponsardin La Grande  Dame roséga. Aastakäiku ei mäleta. Praegu on pisikese otsimise tulemusel saadaval 1990 .aastakäik, Eestis küll La Grande Dame roséd ei leidnud, kuid Prikel on Grande Dame olemas.

Tollel päeval avatud joogi aastakäiku küll ei mäleta, aga meeles on juristi sõnad: “See oli üks kange naine ja tõeline daam. Mitte miski ei takista sind olemast samasugune, Madame Rosé!”

Ja nii ta läks. Parbe Nicole Ponsardin Veuve Clicquot on väärt kandma esimese naisettevõtja tiitlit. Tiitel iseenesest on vaid sõnad. Aga Parbe Nicole on oma tööelus olnud suurepärane ettevõtja, innovaator ja turundaja.

Katsun veebruaris, sõbrakuul, oma sõbrast teile rohkem kirjutada.

Neist pudelitest ei maksa unistadagi. Meie jõime roséd. Veuve Clicquot Brut Rosé pudelis on  Pinot Noiri (55%),  Pinot Meunieri (20%), ja Chardonnayd (33%). Arvatagi, mille järele see maitseb. Maitseb nagu pilk armunud mehe silmist.