Lugu sellest, kuidas ma avastasin Lõuna-Aafrika ja Boschendali. Ja kuidas ma neid armastama hakkasin. Esimesel hetkel kui kallike mind LAVi kutsus, ütlesin, et liiga ekstreemne. „Ekstreemne?“ küsis tema. „Ja seda ütleb naine, kes harrastab lumelauahüppeid, öist sukeldumist ja igasuguse jama söömist? Kuule nüüd, ekstreemne…“ Kallike jäi päris nõutuks.  Ühel õhtul teatas ta aga, et nüüd läheme kohtuma Vahoga.  Kui Vahoga, siis Vahoga. Ma isegi ei küsinud, miks. Kohtusime Tartus Meat Marketis, mida ma teadsin tantsutreener Kaisa Oja tõttu. Ja kuigi ma tegin lauda jõudnud meetri või pooleteise meetri hõrgutiste peale üllatunud nägu, teadsin ma tegelikult täpselt, mida ma tellisin. Aplust ja köha ei saa varjata.

• Vahoga kohtumine oli veidi nagu maailmamuutev. Esiteks leidsin endale sõbra, teiseks sokutasime ennast talle tulevasteks reisikaaslaseks ja kolmandaks on tegu hea veinitundjaga.

Aga sellel esimesel kohtumisel võttis Vaho mu hirmud maha ja Lõuna-Aafrikast sai koht, kus kolme aastaga veetsin pea 2 kuud. Kaks väga imelist, lõbusat ja harivat kuud. Osa sellest koos Merle ja Vahoga, mis oli eriti tore.

Esimene lennureis Lõuna-Aafrika poole

Alstame LAVi avastamist Johannesburgist. Reisikorraldus on Estraveli abiga suurepärane. Tallinna lennujaamas check inis selgub, et oih, meie küll ei saa teha teile check ini lõpuni. Hea uudis on see, et kohvrid lubatakse Johannesburgi saata.

Lendame Kopenhaagenisse. Edasi Doha ja Johannesburg. Transfeer letis öeldkse, et kahju küll, aga te peate otse väravasse minema, meie ei saa teha teie check ini ega väljastada teile pardakaarte. OK. Seisame hullu pika passikontrolli ja jõuame väravasse. Kedagi ei ole. Vara veel. Läbime teistpidi passikontrolli ja maandume  lounges. Midagi erilist seal ju pole, aga WC on puhas ja üks klaas mulli turgutab pärast hullu jooksmist mööda lennujaama.

Dohas oli meil aega täpselt niipalju, et kablutada ühelt lennukilt teisele Kui juba lennukis, käidi veel üle küsimas, mis on meie kohvrite numbrid ja kas meie kohvrid said ikka peale. Väidetavasti oli kohvritega kõik korras.  Lennukis jälle filmivalik olematu ja vana , sööki palju ja head. Natuke sai jälle magada.

Johannesburgis olid meil vastas  kaks poissi nagu laulust ”Me kolmekesi tuleme piparkoogimaalt”. Kolme polnud, oli kaks aga ilusad nagu tuleksid nad piparkoogimaalt. Aega kahe lennu vahel miski tund. Selgus, et minu kohvrit ei tulnudki, tohutu sebimine Lost luggage letis, poisid muutusid juba ülimalt ärevaks. Jooksime siis igasugustest kontrollidest läbi, poisid ees, meie lehvides järel. Kuni kohaliku lennu check inis öeldi, et mis te nüüd, härrased, check in on ammu lõpetatud. Midagi need poisid rääkisid ühes oma 11st riigikeelest ja läbi me olime. Siis veel turvakontroll. Järjekorrad tundusid üle mõistuse hirmsad, aga poisid ees, meie järel, tundub, et meid viidi läbi meeskonna turvaala.

Richard’s Bay ja safari

 

Ja uuesti lennukis, Johannesburg – Richards Bay. Kallikeselt võeti tema käsipagas, et on liiga suur. Silmis hirm, et ega ta enam on kohvrit näe, potsatas ta lennukis minu kõrvale. Jälle natuke ebatervislikke süsivesikuid ja kehva kohvi, no oleks võinud ju veini ka võtta ja olimegi imepisikeses Richards Bay lennujaamas. Kõik olulised autorendid esindatud. Lennujaamas oli ainult üks mees hotelli sildiga ja kuna mulle tundus, et ok, see kõlab nagu meie oma, suundusin tema autosse. Kohvrit mul ju polnud. Kallike sai oma kohvrid kätte ja nii hakkasime kusagile poole sõitma. Tee peal tuli mulle mõte, et appikene, äkki see on mingi muu hotell ja mingi muu sihtpunkt. Mees polnud meie nime kordagi küsinud ja mina jälle ei mäletanud, mis tegelikult oli meie sihtkoha nimi. Aga kuna kõik paberid olid pakiruumis ja üldse oli mul täiega suva, kuhu me läheme, siis ma kisa ei tõstnud. Et kui läheme õieti, on hästi, kui valesti, on kallikese süü, miks ta siis ei kontrollinud. Oma viga kui unist inimest usaldab. Ma olin oma heleroosas lennupidžaamas, õnneks olid ikka tossud jalas, kuigi esialgu oli mul mõte, et panen tossud ka äraantavasse kohvrisse ja lendan üldse Nordic Hotel Forumi  sussides. Nordic Hotellist panen ma alati toasussid pihta. Lugesin kusagilt, et toasussid ongi asjad, mida kõige rohkem hotellist kaas võetakse. Ja arumaeimõista, miks ma ei võiks oma ärakantud toasusse kaasa võtta. Neid ju e i puhastata ega anta ka puhastamata kujul järgmistele klientidele. Ilmselgelt visataks prügikasti, täiesti ok sussid, päeva-paar mõne tunni jalas olnud. Mina võtan oma sussid alati hotellist kaasa, nendega on hea niisamagi käia. Ja Nordic Hotell Forumi sussid meeldivad mulle eriti, sest neil on nina kinni, seega kestavad nad kauem ja on ka hügieenilisemad, kui oled otsustanud nendega lennujaamas turvakontrolle läbida. Sõidan pikkadel lendudel ikka sussidega, siis ei pea tualetti minnes kingi jalga pusima. Niipalju siis toasussi-filosoofiast. Õnneks olin seekord siiski tossudes ja sussid käsipagasis. Ja õnneks pistsin lennukis ka oma kasutatud hambaharja koos pastaga kotti. Ikka samal põhjusel, et minu kasutatud hambaharja ju kellelegi teisele ei anta, aga mina saan vajadusel sellega veel tükk aega hambaid pesta. Kodus mõtlesin veel, et peaks ikka ujumistrikoo ka käsipagasisse panema, juhuks, kui kohver kaob.  Aga juba tükk ega pole juhtunud, et kohver kaob ja nii läks puhkusel hädavajalik ujumistrikoo äraantavasse pagasisse. Lendasin imelises roosas siidpidžaamas ja nii ma safarile Phinda loodusparki saabusin.

Esimesed elukad olid kaelkirjakud, kes silmselge vastumeelsusega ennast teelt püsti ajasid, kui me hotelli sõita üritasime. Muidugi, loomad olid endale hea ööaseme leidnud ja mingid turistid kolistasid veel hilja mööda kitsast kruusateed. 1

&Beyond Phinda Mountain Lodge

On imeilus oaas keset loodusparki. Pärast seiklusrikast reisi ja lennujaama jooksumaratone oli hea minna dušši alla ja kel on, see vahetas riided. Mina ka vahetan, panen parema jala soki vasakusse jalga ja vasaku jala soki paremasse jalga. Kui juba Richards Bays olid kõik poed kinni, siis looduspargis eco-lounges on üldse kahtlane, kas mingit poodi on. Õhtusöök on jälle suurepärane. Ma saan aru, et piirates oma alkoholitarbimist kirjutatava raamatu pärast vahuveiniga, teen endale karuteene. Lõuna-Aafrika punased on ju super head. Ja vahuveinid samas on suhteliselt tagasihoidlikud.

Hommikul kell 4 on äratus. Minul on riidessepanek lihtne, valida on, kas panna esimesena parem või vasak käsi roosa pidžaamapluusi varrukasse.  Oma reisisalli, mis nii lennukis kui lennujaamades teki  osa täidab, kerin õrnalt ümber kaela. See sall on reisil asendmatu, näiteks kui riided mingi silmapaistva plekiga nagu soust või punane vein, kaunistatud saavad, siis peab see õhuke lindudega sall mulle jälle viisaka välimuse andma. Nüüd pääseb sall safarile, olgu siis mõttega et äkki hakkab päike liiga tegema või et äkki hakkab varahommikul lahtises autos külm.

Tass kohvi ja autosse. Lounge väravas on valvuri lavats. Näe, valvur on oma kompsud siia pingi alla pannud, ütlen. Need kompsud röhatavad selle peale pahuralt ja näitavad kihvu. Imeline suur  porisiga? On end betoonist pingi alla magama sättinud.

Safari alguses lasen moka pikale, sest võrreldes Keenia safariga loomi ju polegi. Aga meie ranger Jont on väga entusiastlik ja pajatab, kuidas siin on haruldased  loomad. Tema jutust jääb tegelikult ka mulje, et ta tunneb neid nime ja nägupidi. Esimene suurest viiest, kes meid uudistama tuleb, et must ninasarvik pojaga. Poeg on väga uudishimulik ja nii me siis uudistame vastastikku. Peale ohtrate gnuude, gasellide ja imapalate ja kaelkirjakute nägemist peatab ranger auto ja koos abilisega asuvad nad õhku nuusutama. Abiline istub lahtise auto kapotile kinnitatud toolis ja näitab käega, millise põõsa vahele keerata. Parasjagu arutatakse, kus on gepard  viie pojaga. Hetkeks vilksatab midagi silmapiiril ja ranger paneb autole hääled sisse. Kui me mingi põõsatutsaku juures seisma jääme, ütleb Jont, et vaadake siin nad on. Gepard viie pojaga. No ma pingutan silmi mis pingutan, aga ühegi oksaharu vahel ma loomi ei näe. Muidugi, loomad on mõned meetrid vaid meist eemal põõsaste vilus murul. Nad ei tee meist väljagi. Jont räägib, et see on üks väga rahulik ema. Ei ole lihtne hakkama saada viie kutsikaga, tavaliselt on gepardil kutsikaid vähem. Aga ema on väga tubli ja pojad on ka ilusasti kasvanud ja rahulikud. Tõepoolest, meist nad välja ei tee, lamavad nii nagu poseeriksid Viiraltile. Külili, käpad välja sirutatud ja pea püsti. Väga ilus vaatepilt.

Nüüd tuleb safaril turistikas, lauake kata end. Kohv amarujaga keset  elevantide ja gasellide sõnnikut. Ja tegelikult ninasarviku sõnnikut ka. Korraga võtab rangeri abiline ühest sõnnikuhunnikust midagi näpu vahele ja näitab meile: see on valge ninasarviku sõnnik. Valge ninasarvik hammustab peenikesi oksi täpselt 45 kraadise nurgaga lõikekohaga.

Sõidame  hommikusöögiks laagrisse tagasi. Mõtlen, et oleme ikka tore safariseltskond küll. Mina oma roosas pidžaamas, minu selja taga on Chicagost pärit noorpaar. Poiss köhib ja aevastab ja luristab nina ja köhib ja aevastab ja luristab nina. Ja köhib. Nende selja taga istub paar noormehi. Vahva musta habemega sakslane kannab neoonoranži Princentoni kirjaga T-särki. Nojah, safari materjalides oli kirjas, et kandke khakivärvi või helepruune riideid. Eks värvidest arusaamine olegi subjektiivne. Igatahes  mõjub see erk oranž mulle rahustavalt ja ma ei põe enam oma roosa safaririietuse pärast.

Tagasi lounges selgub, et seal on pisikene poeke, kus müüakse suveniire ja safari riideid. Saa endale puhtad riided selga.

Hommikusöögiks võtan Ricota pannkooke banaaniga. Ilmselt on see parim valik, sest just minu ette maandub pisikene pärdik, haarab mu pannkoogi ja kalpsab välja puu otsa seda sööma. Pärdik on ilus, kuigi tänamatu.

  Käin Maria juures massaažis, mis tundub uskumatult hea. Ilmselgelt on pea 24 tundi lennukis ja lennujaamades keha väntsutanud.

Õhtul jälle safarile. Kaua aega on olnud kuiv periood ja veesilmad on päris kokku kuvanud. Esimese veesilma pinnavirvendusest paistavad roosad kõrvad. Jõehobud on end päikese eest varjanud sellesse vähesessegi vette. Eemalt kostab raginat ja vee äärde tuleb suurte kõrvadega elevandipull. Imeilus ja hiigelsuur. Okste vahelt lehvivad veel teisedki kõrvad. Lõpuks seisab kolm uhket elevanti  meile nii lähedal, et on tunda nende lõhna ja näha harjaseid nende saba otsas. Natuke aega nagistavad elevandid omaette, katsuvad jõudu ja nügivad üksteist. Siis otsustab kõige suurem meiega tutvust teha. Istun lahtises autos esimesel istmel, minu ees ranger. Tean, et olen oma roosas lenupidžaamas niigi suhteliselt erandlik ja olen otsustanud käituda väga viisipäraselt ja silmatorkamatult. Aga kui suur isaelevant on meile nii lähedal, et võiks oma londiga auto pihta koputada, läheb mul seest kõhedaks. Rangeri abiline on juba ammu kapotilt autosse kolinud. Tõmban pea õlgade vahele, aga ei iitsatagi. Ranger paneb kiirustades autole tagurpidikäigu sisse ja minek. Vaatame elevante veel pikalt.

Näeme sebrasid, ühel on sabast alles ainult könt. Ranger ütleb, et see on isaste omavahelise kakluse tulemus. Et hammustavad rivaalil saba otsast. Vot siis armsad loomakesed.

Otsime tundide kaupa leopardi, kelle jälgi on nähtud. Aga leopardi ei ole. Hakkab pimedaks minema ja Jont ütleb, et lähme parem vaatame, kas näeme emalõvisid ja kutsikaid. On juba päris pime, kui kõik autod ühte kohta sõidavad: emalõvid on otsustanud jahile minna. Pimedas sõidetakse suhteliselt väikeste tuledega või hoopis ilma, kapotil istuv abiline näitab vahetevahel lambiga teed. Kui öösel looma kohatakse, pannakse lambile punane kate ette, punane valgus ei sega loomi. Sõidame oma autoga üle teedeta võsa, auto kapoti alla kaovad käsivarrejämedused puud. Ühel hetkel annab meie ees seisev auto tuledega märku. Oleme väikese astangu peal, teised meist paar meetrit allpool. Kui meiegi tule põlema paneme, näeme, et otse auto ees lamab 2  emalõvi. Eks ole tore, näljased lõvid on otsustanud jahile minna ja valged inimesed trügivad autoga neile selga. Aga niikaua, kuni autos püsime, me lõvidele huvi ei paku. Lõvid haigutavad ja ringutavad, siis ajavad ennast püsti ja suunduvad jahile, autod ikka sabas. Vahepeal lastakse kõikide autode tuled maha, et lõvid saaksid paremini ümbrust jälgida. Pimeduse varjus kaovad lõvid ära, aga keegi kammib nad ikka välja.

Ühel hetkel võsas ühest põõsast mööda sõites näitab ranger: siin on madu nagu oks, ei saagi aru, et madu on. Väga mürgine. On jah, selline peenikest oksa meenutav madu, ajab end puust samamoodi eemale kui oks. Ja no niiväga lähedal mu silmnäole.

Hakkab sadama ja õhtusöögi aeg on juba käes. Keerame tagasi lounge.

Hommikul jälle viiest minek. Chicagolane köhib ja luristab endiselt nina, sakslasel on eilne neoonoranz Princentoni särk. Minul on tutikad safaririided.  Suundume pühvlijahile. Sõidame päris kaua, tee ääres on valge ninasarvik pisikese pojaga, viis kaelkirjakut ja ninasarviku laip. Ranger ütleb, et tema ei saa aru, miks just eile võeti vastu seadus, mis lubab ninasarviku sarvedega kaubelda. Miks peaks üldse keegi ninasarviku sarvi tahtma, ostku viagrat, arvab köhiva poisi tüdruk.

Näeme hulgaliselt linde ja korraga ütleb ranger, et vaadake, seal silmapiiril on pühvlikari. No silmapiiril on puud ja puud ja puud. Kohale jõudes selgub, et oligi pühvlikari. Tasandikult ära tulles on viimane pilt, kuidas vastu taevast on silmapiiril mäed ja nende harjal puud. Kahe puu vahel kõrgub kaelkirjak. Imeline.

Otsime veel leopardi, aga ei miskit.

Hommikusöögil jätame hüvasti, esimesena lahkub Chicago paar, siis meie.

Vaid kilomeetri kaugusel laagri väravast istub tee peal keegi. Ja tee kõrval jalutab veel kolm tegelast. Leopardid. See, kes tee peal istub, vaatab meid niisuguse pilguga, nagu tahaks öelda: kui kaua ma pean teid ootama, mis te seal kohmitsete. Imelised-imelised loomad. Istuvad ja vaatavad meid, jalutavad natukene ja istuvad jälle vaatama.

Ongi meie big five käes.

Durbani lennujaama läheme kadunud kohvrit otsima. Kohvri kättesaamine meenutab parimaid nõukogudeaegseid olmekomöödiaid, kuid lõpuks on kohver käes ja me suundume autorenti.

Gps ikka ka, gps ikka ka, korrutan leti ees. Minu arvates on gps i leiutamisega päästetud hulga abielusid lahkuminekust. Mäletan õudusega aega, kui kaarti lugedes ja teed jälgides ikka sohu sõitsime. Sest alati tundus, et tee ja kaart oleksid pärit nagu erinevatest maailmadest.

Days at Sea Beach Lodge

Satume liiklusummikusse. On esimese advendi eelne reedene pärastlõuna ja 120 kilomeetrit tunnis lubava kiirtee maksimaalne kiirus on 60 kilomeetrit tunnis. Aga meil pole palju minna ja paari tunni pärast jõuame väikesesse Days at Sea hotelli. See on minu elu ja reiside üks muhedamaid hotelle. Esimesel õhtul on küll sombune, aga hommikuks päike juba piilub. Vaatan voodist, kuidas päike üle mu varvaste ookeani kohale tõuseb.

Käime hommikul kohe ookeanis ujumas. Mina pole küll suurem asi ujuja, sest lained on kõrged. Tegelikult ma kardan neid laineid hullusti. Tulevad nagu hundid lambanahas, kenad valged säbrud otsa ees. Aga niikui su kätte saavad, nii põhja keerutavad, keeratavad nii kaua edasi-tagsi, kuni sul õhk kopsust otsas ja riided seljast läinud.

Peale hommikusööki teeme rannas pikema jalutuskäigu, on mõõn ja väga ilusaid koralle võib niisama jalutades vaadata. Küsisime kohaliku taluturu järele. Oi jah, siin otse kohe siin kõrval on vahva taluturg, juhatatakse meid.  Aga kohale jõudes selgub, et tegu on supermarketiga ja turistidele mõeldud atraktsioonidega. Ostsime hulgem puuvilju ja ainsa šampanja, mis poes oli. Seegi oleks võinud seal olemata olla.

Läksime kohvikusse ja tellisime kohvi. Selgus, et tassi kohvi saab 10 minutiga. Loobusime ja sõitsime hoopis C Bali mererestorani. Siin oli olnud kohalike laadapäev, meilegi tuttav hiina kaup, eredavärvilised plastist asjad, värvitud crocside koopiad ja purjus laadalised. Aga see kõik oli omamoodi muhe. Niisama see, kui noor kaunitar keset parkimisplatsi topless askeldas, et siis kõigi pilgud temal peatusid. Polnud midagi, et lääne tsivilisatsioon on oma töö teinud,  mehed on oma sisemuses ikka pärismaalased.

Restoran ise on lihtne, aga menüü on muljetavaldav. Tellisime kohalikke austreid ja vahuveini. Austrid olid head, aga vahuvein oli nõrk vari Asti Spumante eriti magusale. See kõik ei kahandanud toidu väärtust. Inimesed olid kõik muhedad baila-baila. Ühest lauast soovitati, et sööge vähke, teisest küsiti, kas olete hispaanlased. Teenindus oli ülisõbralik ja õhkkond väga lõõgastunud.

Kui eelmine päev oli olnud pisut pilvine, siis uus hommik üllatas tugeva tuule ja päikesepaistega. Oli nii ilus ilm, et meie plaanid minna vaatama pikka rippsilda, maailma pikimat benjihüpet ja kanjoneid, purunes vastu kohisevaid laineid. Kolistasime peale hommikusööki rannas. Lõuna ajal tegime tööd, sest sattus olema internet. Ja õhtul viisime soovidepuule oma austrikarbi soovi. Väga tore soovidepuu oli siin. Jalutasime tuulisel rannal. Püüdsin teha kallikese jalajälgedest pilti, aga ikka ka tuiskasid jäljed liiva täis või uhus suurem laine need minema. Nii on kogu meie eluga. Käid ja kõnnid, aga mis sinust järele jääb? Kaua sinu head jäljed kestavad? Või kestab hoopis ökoloogiline jalajälg, mis esiotsa märkamatu, aga meie kõikide jalajäljed kokku kulutab koduplaneedi päris õhukeseks.

Tänu kohvri kadumisele avastasin käsipagasiga reisimise võlu. Nüüd katsetan, kui väheste asjadega saan reisil hakkama. Eks see sõltub pisut ka sellest, kui plekiliste riietega käia julgen.

500 kilomeetrit ja Prana Lodge

Enne Prana Lodgesse jõudmist oli bensiininäidik põhjas. Hakkas juba hämarduma ja tunne oli veidi kõhe. Aga tubli auto ja tubli kallike veeretasid meid siiski Prana lodge. Väga ilusad pisikesed villad aia või pigem metsa sees. Laudtee viis düünidele ja sealt alla mere äärde. Öösel ärkas kallike üles, et hiir on toas.  Oli ilus pisikene suurte silmade ja pika sabaga tegelane, istus kardinapuu peal ja vaatas imestunult. Keeldusin kategooriliselt vastuvõttu helistamast, sest hiirega toas on ikka mugavam magada kui kamba püüdlike vastuvõtupoistega, kes hiirt jahivad.  Kaua ma küll magada ei saanud, sest kallike hüppas üles ja teatas, et nüüd on hiir voodis. Kallike oli kaval, otsis küpsise, tegi rõdu ukse lahti ja pani küpsise ukse taha. Et las hiir läheb välja. Nüüd ei saanud mina enam magada, sest ma olin kindel, et hiir välja-ahv sisse. Hiir ei varasta su prille ega käekotti, pesust rääkimata.

Prana on väga ilus koht ja luksuslikud majad. Kõige ilusama vaated on Diamond suites. Köök oli hea. Bassein otse restorani küljes. Hommikul olin päikesevarju all ja ootasin kallikest. Ilus tumesinise keha ja pika oranži sabaga lind lendas pidevalt vastu vett ja puu otsa. Ilmselt oli tal vett vaja pesa tegemiseks, sest üks pisike pesa oli puu all ja lõhutud. Siis tuli ahv ja kaks lindu hakkasid teda pähe pommitama. Ahvi see sugugi ei seganud, tema askeldas ikka mööda puid.

Kallike suutis meid välja kirjutades ikka hiirest rääkida ja juhataja saatis meid sellest hirmast tragöödiast toibumisest massaaži. Maja kulul.

Hommikul saime bensiini Chintsast, see on kohe lodge kõrval. Armas küla, lihtsaid söögikohti palju.

Aga me pidime ju vahuveinidest rääkima. Seekord jäävad imelised kohad rääkimata ja nagu võluvitsaga jõuame Cape Towni.

Väga lühike kokkuvõte enne vahuveine

Sõbranna pakkis kohvreid, et enne kruiisile minekut veeta LAVis nädalake. Kirjutasin talle siis väikese reisijuhendi. Väga väikese, sest üks nädal on ka väga väike. Kleebin selle siia muutmata kujul.

Cape Town on imeline Kui jalutada kesklinnas, siis Waterfront on see koht. Mere pool on Waterfrondi kaubanduskeskus. See on hiigelsuur. Kui olla seljaga mere poole ja näoga kaubanduskeskuse poole, siis vasakul on Table Bay hotell, see on ilus hotell ja lobis on ilus teesaal. Hotelli lobist saab elevaatoriga teisele korrusele kaubanduskeskusesse. Kaubanduskeskuses on koridorid niimoodi, et selg jääb mere poole ja nägu jääb keskuse poole, esimeses koridoris  esimesel korrusel on väga hea mereanni bistroo. Kui jalutada läbi kaubanduskeskuse linna keskuse poole, jõuate ehitud kuuse juurde õues. Seistes näoga kuuse poole jääb vasakut kätt üks mittemidagiütleva välimusega restoran. Ma pole elus paremat kala saanud kui seal. Line Fish. Kuusest paremale jääb ekraaniga lava, seal on kogu aeg kontserdid, siis on vaateratas ja jalutades keskuse poole jäävad vasakule kaubandused, ees-paremal on Alfred ja Victoria kaubanduskeskus ja hotell. Hotelli ees mere ääres on hea üks naps võtta. Kui liikuda nüüd veel paremale, on Nobeli laureaatide kujud ja suur toiduturg ja veel edasi on suur käsitööturg.

Nüüd tuleks sama teed pidi tagasi tulla, ikka mere ääres ja siis kui kaldatee saab otsa ja näha on kellatorni, jalutada üle silla Silosse.

Silo on uus linnaosa. Kohe sillast üle ja kellatorni vastas on hea kalarestoran, aga selleks ajaks olete juba turul ennast ümmarguseks söönud.

Ikka otse jõuate uue kunstimuuseumi juurde. Muuseumi ees on sellised keerlevad toolid, kus alati rahvas lõbutseb. Muuseum ise on vana silotorn või tsemenditorn. Muuseum tahab tervet päeva, väga äge muuseum on. Muuseumist mööda vasakut kätt jääb Veuve Clicqout kuusk.

Sealkandis rohkem midagi teha ei ole, aga päev on ka õhtus.

Kui hotellis suudetakse teile panna kohad Shortmarketi restorani või Lacolombi, on hea, mõlemad on ägedad. Shortmarketis käisime lõunal. Shortmarketi nimeline on ka käsitööturg, seal tasub natuke ringi vaadata Long Streetil.

Autoga tasub sõita näiteks Strandi ja Gordon Baysse, Gordon Bayst edasi on Thirsty Oyster restoran.

Terve päeva võtab Kalk Bay, Fish Hoek ja Simon’s Town, ilusad  väga väikesed linnad. Seal on äge Cape to Cuba kokteilibaar. Ja Simon’s Townis olevat pingviinid, kuhu me kunagi jõudnud ei ole.  Siit edasi läheb Hea lootuse neemele. Aga tehke see eraldi päevaks.

Üks päev tuleks sõita Frachhoekisse ja teha seal väike veinimõisate tuur. Boschendali veinimõisa peaks minema, see on väga ilus koht ja palju restorane. Seal on ka LAVi kõige parem vahuvein Jean Le Long, seda mujalt ei saa. Stellebosch mahub ka sama päeva sisse.

Table Mountanile minge kui pole udu. Seal kulub terve päev jalutades.

Laupäeval Old Bisquit Mallis suur toidulaat ja seal on The Test Kitchen, tasub proovida, äkki saab lõuna ajal koha. Kuigi ma ei usuSee restoran värib ise ja omaette pikka juttu. Ilma Vahota me sinna kohti saanud ei oleks. West Cape Vinerys on neljapäeviti hiigelsuur piknik, sinna tasub minna, sajad inimesed, erinevad söögid.

Ma kirjutan muudkui söökidest, aga Vahoga käies nägime väga erinevaid söögikohti. Vaho on tõeline Lõuna-Aafrika entsüklopeedia.

Signal Hilli tasub minna pimedas, väga äge vaade. Ärge Table Mountinile jääge viimasele minutile, seal tekib mu meelest mitmetunnine saba alla saamiseks.

Kõigeks tuleb aega võtta, LAVis kulgeb aeg aeglaselt. Imeline maa.

Boschendal Jean Le Long

Asukoht: Boschendal Wines Groot Drakenstein SA  Western Cape, Coastal region.

Veini tüüp: Blanc de blancs vintage 2007

Prestige Cuvee

Tuleb kohe ausalt üles tunnistada, et Boschendali Jean Le Long vintage 2007 on parim Lõuna-Aafrika mcc, mida olen joonud.

Boschendali veinimõis asub maalilises kohas külastajatele ja mõisa viinamäed on suurepärase jaheda kliimaga.

LAV veinipiirkonnad

Tuletame siin meelde, et LAV on jagatud  regioonideks: Western Cape ja North Cape ja Olifants River (mis on kõige põhjapoolsem) ja Klein Karoo ning Breede River Valley. Tänaseks olen need kõik läbi uurinud.

Boschendali veinimõis on Western Cape regioonis, mis jaguneb: Coastal Region ja Cape South Coast. Sommeljeede Erakooli õppurile jälle peavalu: kord on Coastal regioon ja  kord lihtsalt Coast. Puhas pähetuupimise värk.  Coastal Region on Cape Townist põhja pool, kõige suurem ja tuntum LAV- veiniala.

MCC tähendab siis Methode Cap Classique ehk šampanjaga samasugune valmistamismeetod. Lõuna-Aafrikas tähistatakse niimoodi vahuveine, mille teisene kääritamine on toimunud pudelis settel. Seda meetodit tuntakse maailmas ka kui traditsioonilist meetodit. Methode Cap Classique võeti kasutusele pärast seda, kui seoses päritolumaa nõudmisega keelati ära kõik Champagne ja šampanja- sõnad. Sest šampanjameetodil võib valmistada üksnes šampanjat ja šampanjat võib valmistada üksnes Champagnes. Väga lihtne ja selge. Eks sama põhus oli ka selle taga, et ma nimetasin oma juba lenduläinud lehe Champagne for Fun ümber. Ja nüüd on minu lugude kodu nimeks  Sparkling bubble.

1992. aastal loodi Cap Classique Producers Association (CCPA)organisatsioon, kes propageerivad traditsioonilisel meetodil vahuveini valmistamist LAVis.

Lõuna-Aafrikas tehakse ka Charmant meetodil vahuveine. Charmant meetod erineb traditsioonilisest meetodist selle poolest, et teisene fermentatsioon ei toimu pudelis, vaid terastünnides. Ka ei hoita selle meetodi puhul veini kestadel mitte mõne aasta, vaid enamasti mõne nädala. Meetodi leiutas itaallane Martinotti  aastal 1895 ja seda meetodit nimetatakse ka Martinotti meetodiks. Kust tuleb Charmant nimi? Aastal 1905 täiustas prantslane Charmant seda meetodit a patendeeris. Meetod sobib hästi aromaatsetele marjadele nagu moscato ja riesling.

Viimastel aastatel on proovitud valmistada ka méthode ancestrale vahuveine.

#BlancdeBlancs Blanc de blancs tähistab valget veini valgetest marjadest. Boschendal 2007 Jean le Long on valge vahuvein valgetest marjadest

Boschendal Jean Le Long

Valge vahuvein valgetest marjadest. Kasutatud on ainult 100% Chardonnay viinamarju. #Chardonnay sorti nimetatakse ka vahuveinide kuningannaks. Aga kuninglikkus tuleb esile, kui vein on saanud pärmisettel laagerduda.

Mu sõprade seas on Blanc de blancs šampanjad ja vahuveinid vägagi eelistatud. Sest nad on värsked, sageli on pudelis väiksem rõhk ja jook tundub eriti värske ja kerge. Minu lemmikuteks on pigem Blancs de Noire ehk valge vahuvein tumedatest viinamarjadest. Eriti kõnetab Pinot Noirist valmistatud mullijook. Aga Boschendal Jean le Long on valmistatud Chardonnay marjast ehk valge vein valgetest marjadest. Värske, tsitruseline, veidi on laimi ja punase greibi koort nii aroomis kui maitses. Ühtegi paha sõna ei saa öelda, sest tegu on 2007. aasta vahuveiniga, mis on 2016 aprillis läbinud ümberkorkimise (#disgorgement). Disgorgement on protsess, mis järgneb pudelite tantsitamisele teisese fermentatsiooni ajal. Tantsitamise ehk #riddlingu tulemusel koguneb sete pudeli kaela. Pudelikael külmutatakse ja eemaldatakse kroonkork, sete eemaldatakse. Enne korgist korgiga sulgemist lisatakse maitse parandamiseks või pudeli täitmiseks #liquerdeexpeditioni. Liquer de expedition on segu cuveest, enamasti reservveinist ja suhkrust. Suhkrut lisatakse soovitud kuivuse-magususe saavutamiseks. Viimase aja trend on, et valmistatakse zero dosage vahuvein ehk suhkrut ei lisata ja jääksuhkur võib olla näiteks alla grammi liitri kohta. Inglise keeles kõlab see ilusasti bone dry. Eesti keeles? Paberkuiv? Mis on eesti keeles selgelt väga kuiv? Vahuvein ei saa ju olla kõrbekuiv. Ja kas siin ei märgi sõna „kuiv“ hoopis vahuveini kuivust ehk happesust? Kena keelemäng igal juhul. Kondikuiv vahuvein, mis siis märgib meeldivat happest jooki.

Värvus on meeldiv pärnamee karva kollane, mull on väike ja aktiivne. Aroomis tunda tsitruselisi, rohelist õuna, küpsetisi. Maitses kordub küpse õun, sidrun ja laim ja briosche. Järelmaitses annab tooni meeldiv mineraalsus.

Kogutoodang 2218 pudelit.

Boschendali veinimõisa kodulehel on ahvatlus: At Boschendal teamwork is essential. We all strive for the same goal which is creating exceptional, memorable wines. When you drink a glass of Boschendal we want you to taste the view, taste the lifestyle and taste excellence. We strive for perfection and aspire to always improve.- Our winemaking philosophy considers our tremendous natural heritage first and foremost.  Our vision is to balance tradition and experience with contemporary innovation to produce classic wines with measured modern new world attitude that are uniquely Boschendal.

Pärast meeleolukat päeva Boschendali veinimõisas jõime õhtul veel Boschendal Brut Rose-d . Hinnalt on see üle viie korra odavam kui Jean le Long. Kuna  mulle meeldib Blancs de Noire, siis on ootused kõrgel ka rosé puhul, mis on valmistatud Chardonnay ja Pinot Noiri marjast, pisukese Pinotagega, on igati sobilik. .#Pinotage viinamari. See mari loodi Stellenboschis 1925. aastal. Tema vanemad on #Pinot Noire ja  #Cinsault. Alguses kirtsutati Pinotage peale nina, kuid asjalikud veinimeistrid on marja ausse tõstnud.

300 aastat veinitegemist Boschendalis on loonud hea tulemuse, kasutatakse tippkvaliteediga viinamarju. 12 kuud pärmi peal. Õhtune rosé nautimine toimus oma rõdul,  vaade Table Mountainile ja sadamale on lummav. Minu märkmed: Väga hea mcc. Nagu lõpmata päikesepaistega reis koos kõige kallimaga. Vaatan läbi roosade mullide palme ja sadamat. Kui silmad kinni panen, on tunne nagu tantsiksin rumbat kuumadel rannakaljudel. Kajakate kisa muudab selle tunde veelgi reaalsemaks. Isegi nii reaalseks, et tunnen partneri kätt oma seljal. Avan silmad ja kõik on õige. Kõik toimubki siin ja praegu.

Sparkling: Boschendal Jean Le Long 2007, Boschendal rosé
Manufacturer: Boschendal
Region: LAV