Dom Pérignoniga kinno

Kahe jalutuskäigu vahel nii nagu need teie ette ilmuvad, on mitu kuud. Sest oldi ära ja ära väga kaugel. Ja suur  ja õnnelik elumuutus täitis päevi nii suure hellusega, et kirjutamiseks enam emotsioone ei jätkunud. Nüüd olen tagasi koos kevadpäikesega. Et jätkata üle kuude sealt, mis tegelikkuses juhtus veerand tunni pärast.

 Trühvli aroom

Munk Dom Pérignon on kohal

Hanna Laasmägi https://www.prike.ee/# saadab meid läbi jäiste tänavate. Nagu imeväel avaneb tema ees taas üks keskaegne uks ja  ootusest vaikne seltskond sukeldub ajaloohõngulisse trepikotta. Mu ekstra hea nina püüab kinni trühvli lõhna. Ratsionaalne pool minus kaalub juba võimalusi, kuidas võiks Dom Perignon maitsta trühvlitega. Tundub, et ei maitse. Mõlema puhul mängib naudingu saamisel suurt rolli lõhn. Trühvli lõhn on nii isekas, et selle kõrval sumbuvad kõik muud lõhnad. Ükskord keset Itaalia venimäge asuvas tärnirestoranis üllatasime me teisi külastajaid imeliku keelega, milles kudrutasime. Meie vaikne kudrutus ja naeruturtsatused tekitasid uure huvi, lõpuks tuli kelner küsima, et kõik tahavad teada, mis keeles me niimoodi kudrutame, et kas see on ikka päris keel või on see ainult meie kahe salakeel. Ilus armas ja vaikne eesti keel. Sosista ja sind kuulatakse. Me ise üllatusime, et trühvel serveeriti peki ja küüslauguga. Üks meist jälestab küüslauku, teine nosib küüslauguküüsi nagu pähkleid. Aga mitte kunagi koos trühvli või šampanjaga. Me katsusime väga-väga märkamatult küüslaugu trühvlitest eraldada, peites selle peki alla ja peki omakorda salvräti sees prügikasti poetades. No eks selline käsitöö nõuabki ju väikest teekonda daamide kätepesuruumi. Ega see küüslaugulõhn udupeenes, kulla ja karraga daamide ruumis ka hea olnud. Aga meie nautisime oma rooga koos trühvlitega täiega. Pekki ja šampanjat õppisime nautima koos Kristeli ja Ivariga. Peab hoolega kokka valima, aga tulemus on hea. Mis omakorda andis lootust, et kui hästi harjutada, leiab ka trühvliga sobiva šampanja.

Olles seda meelt, et kui alkoholi tarbida, siis ainult šampanjat ja kui valida, siis magnumi pudelist ja kui valida, siis rosé. Selline kombo pole tihti kättesaadav. Aga šampanja see olema peab, muidu sobib hästi puhas vesi, mullideta.

 Popkorn trügib trühvli kõrvale

Trepist ülespoole tõustes nuhutab nina veel üht ootamatut lõhna. Ma pole leidnud palju toite, mille juurde šampanja ei sobi ja pole olemas ühtegi ajahetke, kuhu šampanja ei sobi. Aga nüüd, no kuulge, see on suisa aus popkorni lõhn. Midagi peab olema väga valesti Popkorniga minnakse kinno, aga meie oleme ju koos Dom Pérignoniga kuhugi teel. Hoolitsevad käed viivad keebi ära ja ulatavad pisikese lõhnapaksu pappkarbi. Istunud juhatatud toolile, libiseb pilk popkorni mõjul ruumi ekraani otsima. Ja just ja jah. Nii see on. Me oleme koos vana mungaga kinos. Käes trühvlilõhnaline popkorn ja klaasides Dom Pérignon. Sobivad kokku küll.

Valged säravad tossud

Dom Pérignon Legacy vintage 2008 seostub samamoodi vastuoluliste tunnetega nagu popkorni ja trühvli kombo šampanjaga. Suvel Londonis esmakordselt esitletud 2008. aasta vintagega käis kaasas sõnum, et  Richard Geoffroy annab keldri võtmed üle Vincent Chaperonile. Selles mõttes on kõik loogiline, et need kaks meest on juba üle 10 aasta koos töötanud ja neljal vintagel on Vincent Chaperoni märk.  Richard Geoffroy on minu jaoks rohkem ikoon kui vana munk ise. Esiteks on ta elav, tegelikult olemas, temaga saab isegi koospilti teha. Minul ei ole temaga pilti, küll aga minu sõbrannal. Teiseks on Richard mees, kes oskas Dom Pérignoni šampanjadele anta külluse märgi -plenitude P2 ja P3. Oma minapildist lähtuvalt meeldib mulle enamik asju, mida saab tähistada tähtedega A(une) või P(ast). Arvatagi, et Dom Pérignoni

Öine seiklus Don Pérignoniga

P2 või P3 on ühed meeldivuse tipus.

Eks šampanjamaailma kuulsused, kellega oled ise kohtunud või sõna vahetanud, on ikka rohkem meelel ja keelel. Mina olin tol hetke algaja reisikirjanik ja ega ma šampanjast ka veel palju teadnud. Tänagi ei tea palju. Lihtsalt tean, aga mitte palju. See oli üks vilets hommikupoolik Monte Carlos. Kallike läks asju ajama ja mina otsustasin võtta hommikukohvi Hotel de Paris kohvikus.  Esimest korda. Olin just maandunud Ameerika lennult ja jalas sädelesid tossud, mida sealpool lompi kanti igal pool, nii kontoris kui ballisaalis. Aga mitte siin. Mitte Hotel de Paris kohvikus. Minu sädelevad jalavarjud, just sädelevad jalavarjud, mitte higised spordijalatsid jäid teenindavale tärgeldatud noormehele silma, kes siis võluva prantsuse aktsendi ja külma briti olekuga küsis, viidates minu jalatsitele: „Kas neile ka midagi?“ Märkasin, et nii mõnelgi külastajal oli laua kõrval kauss ja koer. Vaatasin üles kivistunud hurmuri poole, naeratasin, patsutasin oma tosse ja ütlesin: „Ei, pigem mitte. Nad on oma tänahommikuse Dom Pérignoni juba kätte saanud. Päev alles algab.“. Üks daam mu kõrval hakkas vaikselt ja vulinal naerma. Hiljem lahkudes ütles ta, mind käele patsutades: mulle meeldivad lustlikud daamid.  No mulle küll mitte. Olin enda peale kõrvaaukudeni pahane nende tossude pärast ja tegin ma nägusid, mis ma tegin, sisemuses kees kuri kurbus.

 Alain Ducasse ja Richard Geoffroy

Kui mu prantsuse sõber tegi hiljem ettepaneku, et võiksime õhtust süüa Alain Ducasse restoranis, siis ma ainut turtsusin. „Ma pean vist koerakausi  kaasa võtma,“ ütlesin. „Miks?“ ajas prantsuse sõber silmad suureks, samal ajal mu kätt suudeldes. Kõik see ajas mu täiega segadusse, ma nägin hotelli lobi suurtest peeglitest ainult pisarais naist, kellele on sädelevad tossud ja kelle kätt suudleb imeline mees. Rääkisin talle pisaraid neelates oma tossuloo, mille peale ta kõmisevalt naerma hakkas. Tundsin, kuidas kõik vaatavad seda rosoljet sädelevatest valgetest tossudest ja naervast mehest. Aga õhtusöögile restorani Le Louis XV  me läksime. Ühel hetkel hõikas mu Prantsuse sõber: „Alain, mu kallis!“ ja enne kui ma arugi sain, tutvustati mulle jumalat, Alain Ducassed. Või mind talle: Alain, see on maailma kõige toredam naine ja tal on säravad tossud.“ Edasi räägiti prantsuse keeles minu tossudest ja kui mu sõber jõudis minu vastuseni Dom Pérignoni kohta, veeresid Alaini silmadest naerupisarad. Ta haaras meid kaenlasse ja järgmine mees, kellele mind tutvustati, oli Richard Geoffroy. Oo ei, siin on korraga kaks jumalat, suutsin ma ainult mõelda. Ma ei mäleta, mida ma tol õhtul sõin või millest räägiti. Jõime Dom Pérignoni P2 ja ma ei mäleta sedagi, kuidas see P(asti )jook  maitses. Daam tossudega, kellele serveeritakse Dom Pérignoni, aga mitte liiga palju, sest päev on alles noor. Ma ei ole mitte kunagi hiljem selles kohvikus käinud.

 Dom Pérignoni Legacy vintage 2008

Restoran Ore peakokk Silver Saa ja šampanjaguru Gints Sniedze

Tagasi Dom Pérignoni Legacy vintage 2008 juurde. Silver Saa restoranist Ore pakub kalmaari, hapendatud tikri ja mädarõikaga.

Silver Saa kalmaar, hapendatud tikker, mädarõigas

Ma naudin alati, kui degustatsiooni viib läbi Gints Sniedze. Õnneks pole ma teda veel oma küsimustega ära peletanud. Aga 2008 Dom Pérignon.

Šampanja laskis turuletulekul oma aasta mööda, enne tutvustati 2009. aastakäiku, 2008. aasta oma tahtis kauem pärmi peal laagerduda. Kahe mehe looming lõhnab klaasis ootuspäraselt tsitruseliste järele, algul jõuab ninna sooja sidrunikoore lõhn, siis aga lõikaks nagu terav nuga viljalihani ja ninna jõudev lõhn paneb süljenäärmed tööle, pisukese ootamise peale jõuab ninna delikaatne lillelõhn. Selle vintage lõhnabukett on ootamatu risti-rästi tsitruseline ja malbelt lilleline. Lillelõhnale lisandub veel ürdiaia nüansse, meliss või ehk piparmünt, õunamünt täpsemalt. Kui ka lillelõhn esiotsa naiselikuna mõjub, siis lõhna tipp paneb asjad paika, niimoodi võiks lõhnata üks armastust väärt mees: tunda on sooja puu lõhna, vürtse ja brioshi.  Ja seda kõike trühvli ja popkorniga narritatud nina kiuste.

Kui me raatsime nina klaasist välja võtta ja esimesed piisad keelele libistada, siis müksavad minu ja kallikese pilgud üksteist: ma ju ütlesin. Et maitseb hea. Maitseb nagu meistriteos. Näen, et kallike jääb mingit maitset tundes üllatunult matsutama ja tema pilk jääb minule ootama: kas ma tunnen sama. Pärast hetkelist üllatust suudan maitsele nime anda: suitsune.  Kui ma veel maitsesin midagigi peale šampanja, siis oli üks mu lemmikutest Laphroaig viski. Nii et suits šampanjas on aplausi väärt.

Aga ei ole siingi veel meie lõppvaatus. Dom Pérignon kutsub edasi ja Hanna avab kapiuksed. Sahinal liibuvad keebid daamide õlgadele. Taas ollakse öises linnas, et avada uus uks.