Tõmbasin loosi. Loosipaberil oli kirjas: Sake -jook tõusva päikese maalt. Sake -ära tee nalja!

Oma sotsiaalteadlase elus uurisin, kuidas tekib millelegi tähendus inimeste teadvuses. Siis oli mu põhiliseks uurimisobjektis Euroopa Liidu tähenduse teke. Tulemus oli: tähendus tekib vastavalt sellele, kes sa ise oled, milline on sinu kogemus ja millised on sinu jaoks olulised maailma lahterdamise stereotüübid.

Paraku juhtus minuga Eesti Sommeljeede Erakoolis https://sommeljee.ee/ese/ ootamatu asi: ma pidin hakkama tähendust andma millelegi, millest ma oli varem kuulnud vaid nelja tähte – sake. Jah, muidugi, minu kogemus seostas saket Jaapani ja riisiga, seda küll. Aga see oli ka kõik. Ja ega ülesannegi asja selgemaks teinud, lihtsalt jook, jook tõusva päikese maalt.

Ühel haruldasel talvepäeval Missouris, kui maha oli sadanud  kogu elu seismapanev mõni sentimeeter lund ja kogu liiklus ja kõik ärid olid välja surnud, istusime ümbruskonna ainsas toimivas söögikohas – sushibaaris. Õuest astus sisse kaks lühikest teetöölise vammuses meest, marssis leti juurde ja lausus: „säkee“. Baarimees noogutas, võttis väikesed topsid, valas täis. Kaks meest kummutasid sünkroonis nagu animefilmis oma topsikud, krimpsutasid nägu, panid topsid letile ja laususid kooris „säkee“. Kõik kordus, viibutati pangakaarti ja mehed kadusid sõna lausumata tagasi lumekoristustöödele. Sellist näokrimpsutamist olen näinud viinapitsi kummutamise järel. Nähtust tekkis arvamus, et sake on hirmus kange. Külmarohi.

Koolis kurtsin koolijuhataja Ene Ojaveskile, et taevake, ma ei tea ikka midagi sellest  tõusva päikese maa joogist. Ja ma ei taha esimesi teadmisi doktor Google abiga saada. Eks see ole ju nii, et kui veini kirjeldamisel keegi ütleb, et vein lõhnab nõgese järele, siis korraga tunnevad kõik, ongi nõges. Ene koputas sõnatult kooli raamatukapi  klaasile ja seal see oligi: J.S.A SAKE. Diploma. Kirjutasin raamatu endale koju. Sättisin kirjutuslauale, sättisin diivanilauale. Aga õiget tunnet ei tekkinud. Japan Sommelier Association’i poolt 211-l leheküljel kirjeldatu tundus liiga akadeemiline. Olin olukorras, et kärss kärnas ja maa külmetanud, sest Dr Googlest kartsin liigset pinnapealsust, J.S.A poolt jälle liigset akadeemilisust ja keerukust. Laenutasin  Mia Kankimäki  laineid löönud raamatu „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“. Ja kuigi raamatu 326-l lehel nimetatakse saket 3 korda, andis see ometi meeleolu ja õige hingamise. Mia Kankimägi raamat räägib teisest kirjanikust, kes viimasel ajal kogu maailmas furoori tekitab: X sajandi õuedaam Sei Shõnagon.  Jutt siis raamatust „Makura no sõshi“ ehk „Padjaraamat“.  Sei teenis pisut enam kui  1000 aastat tagasi Heiani , tolle ajajärgu maailma kultuuri ja ilu ühes olulisemas õukonnas. Heiani ajajärku peetakse ilu ja kultuuri õitsengu kuldajaks. Tema ülestähendused, mis õige sageli koosnesid nimekirjadest, luuletustest ja hinnangutest, panid aluse uuele esse vormile: zuihitsu (lk13). Selle stiili puhul koosneb  essee kirjutaja juhuslikest isiklikest mõtetest. Midagi pole parata, see stiil tundub olevat sobivaim viis kirjeldada midagi, mille kohta sa midagi ei tea, aga seda suurema aukartusega avastama asud. Sammuke edasi, leidsin oma koolitööle vormi: essee zuihitsu stiilis.

Tuhande aasta taguse kõrgkultuuri keskuse elus on riisiveinil (jah, just riisiveini, mitte kange destilaadi, mis võiks põhjustada Missouris nähtud näokrimpsutusi) oluline koht. Kui mees tundis mõne tüdruku vastu huvi, siis kirjutas ta tüdrukule 31-silbilise luuletuse, vastuse peale külastas mees tüdrukut öösel „salaja“, mees pidi olema tubli kogu öö, hommiku saabumist kahetsema ja siis koidikul kodu poole lippama, kus kohemaid tuli tüdrukule kiri kirjutada. Siinkohal tekkis mul väike ahhaa-elamus. Eestis on kosjaviinal oma mänguline koht, Heiani kultuuris oli sakel oluline koht. Nimelt ega siis peigmees ise pärast väsitavat ööd läinud oma kaunisti kirjutatud kirja viima, see saadeti ikka saadikuga. Tüdruku pere aga premeeris saadikut riisiveiniga ja saatis vastusõnumi.

Sake  oli seotud ka kirsiõite festivali aegse Heiani luulevõistlusega. Kamigamo pühamus kandsid puust pardid ojas saketasse ja kui tass võistleja kohale jõudis, pidi võistleja kirjutama luuletuse, misjärel ta tohtis sake ära juua.

Heianis oli põhjust pidutsemiseks palju, sake saatis nii värskete maitsetaimede pidustusi, vibulaskjate võistlusi, riietevahetuspidu kui luuletantsutseremooniat, rääkimata hanamist.

Üks viis sake fermentatsiooni alustamiseks oli tänastest dzungliküladestki tuntud: nätsutamine ja mälumine. Aga mitte igaüks ei tohtinud riisi mäluda, kääritamisnõusse sülitajad pidid olema peenetest suguvõsadest pärit noored tüdrukud. Mõtlen, et kui saket joodi igal pidustusel ja pidustustel polnud otsa ega äärt, siis kui palju pidi olema ilusaid ja õilsaid neitsisid, kes vahetpidamata riisi nätsutasid. Sake üldiselt ei olnud Heiani õitsengu ajal eriti kange, küll aga magus. Jõid ka õuedaamid ja „siis hakkasid õuedaamid härrastega lõmpsima ja kõik olid üksteise meelest pööraselt vaimukad“  (Kankimäki 294).

Sellise sissejuhatuse tõusva päikese maa kultuuri sain Mia Kankimäki raamatuga „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“.  Eesti keeles kirjastus „Varrak“, Tallinn 2018.