Naisettevõtja Barbe Nicole Ponsardin Veuve Clicquot turundusalased nõuanded sajandite tagant on sobilikud meelde tuletada ka täna. Vähe sellest, et ma imetlen Veuve Clicquot sinna sajandite taha tema innovatiivse meele pärast, ma naudin tänagi tema kui kolleegi tegevust turunduse ja brändingu vallas. Ikka nii, et mina pean Barne Nicolet oma sõbrannaks ehk mentoriks üle aegade ja riigipiiride. Ja vaevalt et Barbe Nicole minu olemasolust midagi teab. Mida põnevat tal siis öelda on?
Kui nad maitse suhu saavad, küll siis hakkavad ka maksma
Külas oma sõbrannal ja mentoril, hiilgaval naisettevõtjal. Foto: Aune Past
Me ütleme Eesti kohta tuulepealne maa. Erinevad vallutajad on siin edasi ja tagasi sõdinud. Sama võiks öelda ka Champagne maakonna kohta Prantsusmaal. Pidevalt käis seal sõda. Jääb mulje nagu otsinuksid väejuhid spetsiaalselt võimalust Reimsi ja selle ümbrusesse marssida, et siis enda šampanjamajades laagrisse seada. Loomulikult rüüstasid nii okupandid kui vabastajad šampanjakeldreid niipalju kui jaksasid. Veuve Clicquot laskis ohvitseridel šampanjat mekkida, öeldes, et kui nad maitse suhu saavad, küll hakkavad maksma. Venemaal olevatki vahuveini kohta öeldud: “Klikofskojé”.
Sabraažiga saab kiiresti
Legend räägib, et just Veuve Clicquot šampanja oli see, mida esimesena kiire kättesaamise nimel mõõgaga avati. Nii tekkis uus mõiste “sabraaž”.
Mina ei näinud esimest sabraaži küll mitte sõbranna Veuve Clicquot külastades, vaid Mummi Tuuleveskis lõunatades. Kõik meie julgemad daamid said sabraaži proovida, kes pokaaliga, kes praenoaga, kes supilusikaga, kes suusaservaga, kes päris ehtsa saabliga. Sõbranna Kristel oli see, kes mäesuusaga uljalt manipuleerides korgi kaugele lennutas. Mummi turunduspoisid tõid kõik sabreeritud korgid aiast ära ja pakendasid kenasse suveniirkasti. Hea turundusnipp. Sest ma pole näinud naist, kes jätaks rääkimata, mis tunne on šampanjale sabraaži teha. Paljud meist koguvad šampanjade korke, hiljem küll ruumipuudusel minnakse üle kapslite kogumise peale. Aga oma sabreeritud korgile, eriti kui see veel ilusas pakendis, jätkub ikka ruumi.
Veuve Clicquol külas olles aga õppisin midagi muud. Et šampanjapudelit tuleb avada nii, et hoiad korgi paigal ja keerad pudelit põhjast.
Pudelit avatakse nii, et hoitakse korki paigal ja keeratakse põhjast. Foto: Aune Past
Veuve Clicquot ja keldrimeister teevad šampanjat, Louis Bohne müüb
Veuve Clicquot taipas väga hästi, et keegi peab juhtima kodus šampanja tootmist ja keegi peab seda maailmas müüma. Tema müügimees oli Louis Bohne. Kui kogu Champagne vaatas Inglismaa poole, siis utsitas Veuve Clicquot Louisi vaatama Venemaa ja selle kubermangude poole. Louis Bohne oli sündinud Mannheimis Saksamaal ja tundis Venemaa olusid hästi. Tema turundustrikkidest tuleb omaette lugu, sest need väärivad rääkimist.
Ja nagu näha, lõime me Grande Dame aias klaase kokku Veuve CLicquot La Grande Dame Brutiga aastast 2006. Prikes on see konkreetne aastakäik lahkesti saadaval. Prike veinieksperdid väidavad: La Grande Dame on ajalooliselt tähtis šampanja. See on valmistatud Pinot Noir`st ja Chardonnay`st, mis on pärit 8 ajaloolisest Grand Cru aiast: Ay, Verzy, Ambonnay, Avize, Oger, Le Mesnil-sur-Oger, Verzenay, Bouzy. Ausalt öeldes olin ma oma esimesest reaalsest külaskäigust Veuve Clicquot keldritesse nii vaimustunud ja ägedast 2016. aasta reisiseltskonnast nii elevil, et mäletan sellest päevast ainult suurt ja puhast rõõmu. Ja mis seal lusti salata, mulle meeldib isegi La Grande Dame karp, mis on omamoodi krutskiline meistriteos. Pinot Noir 53% annab värskust ja Chardonnay 47% annab marjasust.
La Grande Dame Brut 2006, mille jõime Veuve Clicquot šampanjamajas kevadpäikese käes nurru lüües.
